Telegraaf

Allikas: Traadita Wiki by Jan & Co.

Inimeste omavahelisel suhtlemisel on juba ürgajast peale olnud probleemiks info edastamine kaugemale, kui seda võimaldab inimesele looduse poolt kaasa antud nõrk hääl ja vilets kuulmine. Vanad ajalooürikud pajatavad, et erinevatel aegadel on erinevates geograafilistes piirkondades kasutatud teadete edastamiseks küll tulelõkkeid ja trummipõrinat, küll sarveheli ja suitsu, küll kullereid ja kiirkäijaid ning palju muid vahendeid ja võtteid. Kroonik Läti Henrik on oma ürikus meie kaugete esivanemate kohta kirjutanud, et need olid pannud suuremate teede äärde välja vahid, kes aegsasti teatasid sõjasarve puhumisega vaenlase tulekust. Jüriöö ülestõusu ajal kasutati võitluse alustamise märguandena tulelõkkeid. Kuid kõik need sidevahendid olid siiski puudulikud, kuna nende abil oli võimalik edasi anda ainult varem kokkulepitud signaale.

Ka 18. sajandi lõpupoole võeti kasutusele semafortelegraaf. Kuid selle kasutegur oli madal ja selle tegevuspiirkond piiratud. Semaforliin kujutas endast kõrgendikele püstitatud semaforjaamade ahelikku, kus iga järgnev jaam oli eelmisest nähtav. Semaforjaama masti otsas oli horisontaalsed raad, millede küljes olid liikuvad "tiivad". Viimaseid sai liigutada plokisüsteemide abil ja moodustada neist 196 erinevat kujundit, millede abil edastati tähti, numbreid ja vajalikke käske.

Semafortelegraaf

Semafortelegraaf.jpg

Eestis ehitati esimene semaforliin Tallinna ja Tahkuna (Hiiumaal) vahele juba enne Krimmi sõda (1854. aastal). Selle ehitas tollane Mereväe valitsus ja oli ette nähtud mereväe vaatluspostide vahelise side pidamiseks. Semoforliinide puuduseks oli selle teenindamise kallidus ja sõnumite edastamise aeglus. Ka polnud seda võimalik kasutada halva nähtavusega (vihm, udu, lumi) ilmade puhul.

Suur murrang sõnumite edastamise ajalukku tuli siis, kui selleks hakati kasutama elektrivoolu. Esimese elektrivoolul töötava telegraafiaparaadi leiutas 1809. aastal saksa arst Thomas Samuel von Sömmering. Kuid liigse keerukuse ja kalliduse tõttu ei leidnud see praktilist kasutamist (aparaat nõudis 24 ühendusjuhet). Ka Tallinnas sündinud vene teadlase, elektrotehniku ja orientalisti P.L. Schillingu poolt 1832. aastal konstrueeritud elektromagneti põhimõttel töötav telegraafiaparaat ei leidnud oma keerukuse (vajas töötamiseks 8 ühendusjuhet) ja konstruktori ootamatu surma tõttu praktilist kasutamist.

1837. aastal patenteerisid ingalsed Cooke ja Wheatstone samal põhimõttel, kuid vaid viit ühendusjuhet vajava telegraafiaparaadi, mis võeti kasutusele Paddingtoni ja West-Dreytoni raudteejaamade vahel.

1837. aastal konstrueeris ameeriklane Samuel Morse elektromagnetilise telegraafiaparaadi, millega sai edastada punkte ja kriipse, millised vastasjaama vastuvõtuaparaat paberilindile kirjutas. Sõnumite edastamiseks koostas Morse erilise tähestiku, mis tänaseni on tuntud Morse tähestiku nime all. See telegraafiaparaat leidis laialdlast kasutamist kõikides riikides. Siitpeale algas kiire telegraafi areng ning laiaulatuslik telegraafijaamade ja liinide ehitus. Peagi hakkasid suurte teede äärde postide otsa paigaldatud telegraafijuhtmed ämblikuvõrguna ka Eesimaad katma.

Morse telegraafiaparaat.

Samuel morse telegraaf.jpg

Eestis võib elekterside arengu alguseks lugeda 1855. aastat, mil ehitati esimene ühejutmeline telegraafiliin Tallinnast Narva kaudu Peterburgi. Samal aastal pandi Tallinna telegraafijaamas tööle esimene Morse telegraafiaparaat. Teine pikem telegraafiliin ehitati 1857. aastal Tallinnast üle Pärnu Riiga. Pärnus avati telegraafijaam ja ehitati haruliin Haapsallu, mida mööda 1859. aastal hakati Tallinnaga telegramme vahetama.

1863. aastal ehitati telegraafiühendus Tartust üle Valga Riiga ning Valgas avati telegraafijaam. 1864. aastal rajati telegraafiühendus Tartu-Jõhvi-Narva vahel, millelt 1866. aastal tehti harühendus Rakvere postkontoriga. 1867. aastal ehitati telegraafiliin Pärnu-Viljandi vahel, 1872. aastal Tartust Võrru ja 1875. aastal Pärnust Kuressaarde. 1883. aastal paigaldati Tallinna ja Pärnu vahel uus juhe, mis ühendati ka Märjamaal avatud telegraafijaamaga.

Siitpeale jätkus uute telegraafijaamade avamine teistes linnades ja asulates. Jaanuaris 1900. aastal avati Pärnu tselluloosivabrikus Waldof telegraafijaam, mis võimaldas saada ühendusi paljude sise- ja välismaa telegraafiametitega. Selle ehitamise tingis vabriku vajadus, luua operatiivne side vabriku kaubanduspartneritega (Pernausche Zeitung nr. 6, 1900.a.).

Kõikides telegraafijaamades olid kasutusel Morse tüüpi telegraafiaparaadid. Ainult Tallinn-Riia ja Tallinn-Peterburi ühendustel, kus telegrammide arv oli suur, võeti kasutusel vahepeal leiutatud kiired Hughes tüüpi, tähti trükkivad telegraafiaparaadid.

Esimene pikim telegraafi kaabelliin Eestis ehitati 1898. aastal, mil rajati otseühendus Pärnu ja Kihnu saare vahel. Lao rannast kuni Kihnu saareni paigaladati spetsiaalne, ühe kaablisoone ja gutaperts täidisega merekaabel. Selle ühendusliini ehituse tingis vajadus - kindlustada ohutu laevasõit merel (P. Z. nr. 12, 1898 a.)

Telegraafi edasisist arengut pidurdas tugevasti 1914. aastal alanud Esimene maailmasõda. Sõja lõppedes küll telegraafi areng jätkus, kuid sellele oli tekkinud vahepeal jõudsalt arenema hakanud telefoni näol uus ja tõsine konkurent. Kiiresti arenev ja tihe telefoniühenduste võrk põhjustas telegrammide arvu järsu vähenemise.


Uudiseid tänapäevastest lehtedest

125 aastat telegraafside sisseseadmisest Kuressaares- Endel Püüa, Saaremaa Muuseum - 16. märts 2010.

Esimesed kasutamiskõlblikud elektromagnetilised telegraafiaparaadid võeti kasutusele 1830. aastate algul. Eesti alal ehitati esimene telegraafiliin 1855. aastal Peterburist Narva kaudu Tallinnasse. 1857. aastal sai telegraafi Pärnu, 1859 Haapsalu, 1863 Tartu ja Valga, 1866 Rakvere, 1867 Viljandi ja 1872 Võru.

Tõsine mõttevahetus telegraafiühenduse sisseseadmise üle saarte ja Mandri-Eesti vahel algas 1860. aastate algul. 1861. aastal pöördus Saaremaa Maanõunike Kolleegium kirjaga Kuressaare magistraadi poole, milles põhjendati linnaisadele telegraafi kasulikkust ning sooviti linnalt abi kas liinipostide muretsemisel, jaama jaoks prii ruumi andmise või osalise ehitusraha eraldamise näol.

Magistraat andis asja otsustada Suurele ja Väikesele gildile, kes aga ei kiirustanud omapoolse seisukoha kujundamisega. Alles 1867. aastal, kui asjasse sekkus kubermanguvalitsus Riias, võtsid linnavõimud telegraafi küsimuse tõsiselt arutlusele, nõustudes planeeritavat Kuressaare telegraafijaama varustama priiruumide ja -küttega. Kuigi telegraaf oli ikka ja jälle kõneaineks rüütelkonna maapäevadel, aadlikonvendis ja maanõunike kolleegiumis, ei liikunud asi paigast.

Vahepeal, 1873. aasta veebruaris oli magistraat saanud kirja ka kohalikult piirivalveülemalt major Lugovskilt, kes teatas, et liiniehitusest on huvitatud ka tema ülemused. Major pidas kõige otstarbekamaks tuua telegraafiliin Kuressaarde Haapsalust Vormsi, Kärdla, Emmaste ja Soela kaudu. Et vastust ei tulnud, pöördus Lugovski kuu aja pärast taas linnavõimude poole, mainides muuseas irooniliselt, et laadad olevat ammu möödas ja nüüd peaks olema aega ka muude küsimustega tegelemiseks. Seekord saadi ka vastus, milles lubati taas tasuta ruume ja kütet. Seda pidas aga Lugovski väheseks.

Ehitama hakati 1875. aasta kevadel

Lõpliku otsuse Saaremaa telegraafiühenduse küsimuses tegi Peterburi telegraafidepartemang alles 1874. aasta suvel, võttes Pärnu–Virtsu–Kuressaare–Kärdla telegraafiliini rajamise plaani järgmise aasta kevadel. Sama aasta 10. augustil lähetas Riia Telegraafiringkonna Valitsus Kuressaare magistraadile kirja, milles teatati pealinna ametimeeste otsusest ning paluti kiires korras leida neli ruumi aparatuuri ülesseadmiseks ja üks järelevaataja tööruumiks.

1875. aasta kevadel algaski kolleegiumiassessor G. Schmidti juhtimisel ühejuhtmelise Pärnu–Kuressaare liini ehitus vahejaamadega Lihulas, Virtsus, Kuivastus ja Orissaares. Juuli lõpuks olid mandriosas liinid veetud ning väinadesse Virtsu–Kuivastu ja Vahtna–Illikulaiu (Orissaare) vahele paigutatud ühesoonelised veealused broneeritud vaskkaablid.

Liinipostide pikkus oli 3,5 sülda, juhtmena kasutati 4 mm läbimõõduga raudtraati. Muhus ja Saaremaal käis postide paigaldamine, vajalik traadivaru, isolaatorid ja muu materjal oli Kuressaarde toimetatud juuni keskel. Augusti algul saabus aurikuga Admiral kohale ka telegraafijaama mööbel: 10 viini tooli, 2 voodilauakest, 2 taburetti, kapp, kirjutuslaud, treppredel, 6 kasti majapidamisasjadega, pakk vooditarvikuid ja patareide kapp. Varasema saadetisega oli tulnud seinakell ja telegraafiaparaat.

Telegraafijaam alustas tööd septembris

Kuressaare ja Pärnu peajaamas seati üles kaks, vahejaamades üks morseaparaat. Kuressaare telegraafijaam alustas tööd 7. septembril 1875 Tolli ja Suur-Sadama tänava nurgal rätsep Rosenfeldti majas (hävinud). Ajalehe Arensburger Wochenblatt andmeil pandi aparaat tööle kell kolm pärast lõunat ja hea endena võetud esimese teatena vastu sõnum õnnelikust lapsesünnist. Kokku anti esimesel päeval edasi ja võeti vastu 26 telegrammi.

Saaremaa jaoks sisaldas telegraaf peale teadete edasiandmise kiiremaks ja mugavamaks muutumist võrratult suuremat tähendust. Mingisugune telegrammide saatmise võimalus laia maailma läbi Pärnu telegraafijaama eksisteeris ju ka varem, kuid sinna tuli sõnumid toimetada kas kiirkäskjala või hariliku postiga. Alati ei andnud see aga telegrammile tavalise posti ees kiiruslikku eelist, sest sageli oldi halbade ilmastikutingimuste tõttu nädalate kaupa suurest maast ära lõigatud.

Veel 1875. aasta kevad-talvel olnud posti käigus kaheksanädalane seisak. Seega saadi alles nüüd võimalus kontakteeruda välismaailmaga igal ajal, loodusjõududest sõltumata. Et aga telegraaf võrreldes teiste Eesti- ja Liivimaa linnadega jõudis Kuressaarde suhteliselt hilja, peab Saaremaa postiajaloo uurija Boris Müürsoo peasüüdlaseks Kuressaare magistraati, kes asjaajamisega vajaliku kiiruse ja tõsidusega kaasa ei läinud. Kuid oma osa mängis siin kindlasti ka Saaremaa ääremaa staatus, samuti veetõketest tulenevalt suhteliselt keerulisem liinide rajamine, kuigi kümme aastat varem, aastail 1857–1865 oli veealune kaabel paigutatud juba Atlandi ookeani.

Ehitustööd jätkuvad

Veel samal aastal jätkus liiniehitus Kärdla suunas, kuid ühendus Hiiumaaga saadi siiski alles 1878. aastal, pärast 7,25 versta pikkuse Soela–Emmaste merekaabli paigaldamist. Järgmistena valmisid 1883. aastal 47-verstaline Kuressaare–Vilsandi ja 49,25-verstaline Kuressaare–Sääre liin. Säärelt veeti hiljem veealune kaabel läbi Irbe väina Kuramaa randa ja sealt edasi õhuliin Ventspilsi.

1886. aastaks oli Saaremaale jõutud rajada 242,75 versta telegraafiliine, millest 20 versta moodustas veealune kaabel. Uutel liinidel paigutati morseaparaadid Sääre ja Vilsandi tuletorni ning Soela piirivalvekordonisse. Kokku oli Saaremaal morseaparaate järgmiselt: Kuressaares kaks, Kuivastus, Orissaares, Säärel, Vilsandil ja Soelas üks.

Enne Esimest maailmasõda jõuti ehitada veel telefoniliin Orissaarest Laidunina tuletorni, uus telegraafijaam asutati 1887. aastal Kihelkonnal ja 1908. aastal Leisis. Säärel, Soelas ja Vilsandil asendati morseaparaadid telefonidega, mida kasutati siiski vaid telegrammide edasiandmiseks lähimasse telegraafijaama. Säärelt ja Soelast anti telegrammid edasi Kuressaare, Vilsandilt Kihelkonna telegraafijaama. Kuressaare linnal oli telegraafi otseühendus Pärnu, Kärdla ja Ventspilsiga.

Kuressaare telegraafijaam eksisteeris iseseisva asutusena 1889. aastani. Vahepeal oldi Rosenfeldti majast sunnitud välja kolima, kuna rätsepmeister tõstis üüri linnale ootamatult kolmekordseks.

Selleks julgeks sammuks ärgitanud teda arusaam, et telegraafiaparaat saab häireteta töötada vaid hoone teisel korrusel, st asendis, kus juhe jookseks aparaadini horisontaalselt täpselt välisliini kõrguselt. Langeva sisestusjuhtme puhul jookseksid morsesignaalid kokku, tõusva puhul katkeks aga igasugune impulsside voolamine. Suur olnud Rosenfeldti imestus, kui telegraafijaamale leiti uued ruumid hoopiski Pikas tänavas tislermeister Sohni ühekordses majas (hävinud).

Kuressaare telegraafijaama personal koosnes ülemast, telegrafistist, õpilasest ja telegrammikandjast. 14-aastase iseseisva eksisteerimise jooksul olid jaamaülemateks Kokk, Weitmann ja Joachim Christian Ehlers. Kuressaare postkontori ja telegraafijaama ühendamisel tekkis uus asutus nimetusega Kuressaare posti-telegraafi kontor. Selle ülemaks sai senine postkontori ülem Nikolai Engel, abiks ülalnimetatud Ehlers. Ruumid saadi Kubermangu t 6 pürotehnik A. Grassi majja (praegu Ereki kontor), kuhu jäädi Eesti Vabariigi alguseni.

Algas telefonivõrgu väljaehitamine

1906. aastal algas linnavalitsuse tellimisel linna telefonivõrgu väljaehitamine. Et telefonside oli tol ajal riigi monopol, saadi esialgu luba telefoni sisseseadmiseks vaid Roomassaare sadamasse, mille varjus valmis kogu nn eratelefonivõrk. Töödejuhatajaks ja hilisemaks keskjaama ülemaks oli kohaliku posti-telegraafikontori liinide ülevaataja Oskar Kesk. Väike, 30-numbriline keskjaam paigutati vaekoja (toonase hobupostijaama) teisele korrusele. Keskjaama sisseseade muretses linnavalitsus, juhtmete ja abonentide aparaatide ostmine toimus omanike kulul. Kuna kasutusel olid ühejuhtmelised abonentühendused, oli kõnede läbikostvus suur ja side kvaliteet halb.

1914. aasta oktoobri algul Peeter Suure merekindluse komandandi käsul keskjaam suleti ja kogu võrk võeti sõjaväeasutuste teenistusse. On teada fakt, et osa abonentide telefone valmistati O. Keski tellimusel Muhus Soonda külas Joosep Naaberi poolt 1910. aastal asutatud töökojas. Põhiliselt realiseeris ta aparaate Tallinna Vene tänava elektritarvete kaupluse kaudu, kust ka vajaminevaid osi muretses.

Huvitav on märkida, et kuigi 1908. aastal peeti Saaremaa talurahvakomissari Julius Sanderi eesistumisel koosolek, kus otsustati ka vallamajad telefoniseerida, jäi see enne I maailmasõda siiski tegemata. Telefonita jäi ka enamik riigiasutusi nii linnas kui maal. Uus tase Saaremaa telefonside arengus saavutati I maailmasõja ajal, sellesse andsid oma panuse nii Vene kui Saksa sõjaväelased


Telegraafside Eestis purustab rekordeid 19.06.2009 12:22 - E24 majandus

Peale Esimest maailmasõda alanud telegraafiside allakäik päädis omamoodi rekordiga – terves Eestis saadeti esimese kvartali jooksul kõigest tuhatkond telegrammi.


Juba 15 aastat tagasi, mil isiklik telefongi oli veel luksus, saadeti esimese kvartali jooksul terve riigi peale kõigest 129 000 telegrammi. Sellest ajast on telegrammide hulk järjekindlalt vähenenud.

Suurim kukkumine on toimunud 1998. aastal. 1997. aastal saadeti veel umbes sada tuhat telegrammi kvartalis, ent aasta hiljem langes see paari-kolmekümne tuhande peale. See langeb kokku ajaga, mil EMT tõi turule paketi Delta, mis esimesena Eestis pakkus üleriigilist mobiilsidet mõistliku hinnaga.

Alates 2001. aastast on Eestis saadetud vähem kui kümme tuhat telegrammi kvartalis.

Telegraafiteenust pakub täna Elion, kuid teenust vahendab Eesti Post, kes võtab telegramme vastu postkontorites. «Telegrammide arv väheneb iga aastaga, praegu saadetakse veel peamiselt Venemaa suunal,» kinnitas Eesti Posti pressiesindaja Inge Suder. «Saadetakse pigem idapiirkonnast, nagu Narvast ja Kohtla-Järvelt, peamiselt on tegu vanemate inimestega, kel on saata õnnesoovid või muud kiired teated.»

Telegraafiliine tänapäeval mõistagi pole, postkontoris või telefoni teel vastu võetud telegramm edastatakse sõltuvalt sihtkohast kas elektronposti või telefoni teel.

Telegrammi saatmise tasu on hetkel 40 krooni, iga sõna pealt lisandub 3,5 krooni.

Esimene semafortelegraaf rajati Eestisse juba 155 aastat tagasi Tallinna ja Hiiumaal asuva Tahkuna vahele mereväe vaatluspostide vahel side pidamiseks. Semafor oli algeline seade, mis kujutas endast liigutatavate labadega masti, mis paigutati kõrgemate küngaste otsa üksteisest nägemisulatusse. Labasid köitega liigutades sai moodustada 196 erinevat kujundit, millega edastati tähti, numbreid ja käsklusi.

Esimene elektrivoolu kasutav telegraaf leiutati kakssada aastat tagasi, kuid telegraafside tormiline areng algas 1837. aastal, mil leiutati morse tähestik ning telegraafiaparaadid muutusid varasemast kordi lihtsamaks ja odavamaks, kuna telegraafisignaali sai varasema viie asemel edastada üheainsa juhtme kaudu.

Eestis sai elektriline telegraafside alguse 1855. aastal, kui rajati esimene liin Tallinnast Peterburgi, 1857. aastal lisandus liin Tallinnast üle Pärnu Riiga.

Telegraafi allakäik algas peale Esimese maailmasõja lõppu, mil tema rolli võttis üle vahepeal arenema hakanud telefonside.


Muuseumis üleval sidepidamise ajalugu - HL / Saarlane.ee 28-10-2003

Reedel avati Hiiumaa Muuseumi Pikas Majas sidepidamise mitmetele tähtsündmustele pühendatud näitus. Sidenäitust telegraafist ja postist kuni mobiiltelefonide ja internetini on üleval Hiiu Lehe andmetel jaanuari keskpaigani.

Kutsutud külaliste ring, kes reedel muuseumi olid kogunenud, said kogeda killukest sidepidamise ajaloost. Ekskursiooni side ajaloos juhendasid Lääne-Eesti sidemuuseumi tegevjuht Voldemar Kranich, sama muuseumi juhatuse liige ja sideajaloo uurija Elmo Viigipuu ning kauaaegne sidetöötaja Toomas Noorkõiv.

Esimeses ruumis saab tutvust teha telegraafsidega, mille Hiiumaale jõudmisest möödus tänavu 125. aastat. Sealtsamast leiab ka näituse vanima eksponaadi; 1877. aastast pärit liiniisolaatori. Huvitav on kindlasti ka jupike merekaablit, millega telegraafside 1878.aastal Hiiumaaga võimalikuks sai. Kui seni liikus teave koos inimesega, siis esimest korda liikus sõnum iseseisvalt. Sideajaloo uurija Elmo Viigipuu sõnul oli telegrammi saatmine tol ajal veel siiski väga rikaste lõbu. Teadaolevalt maksis telegraafside teisel aastal telegrammi saatmine üks rubla.

Järgmises ruumis on üks kõige tuttavam eksponaat – telefonipost. Post on pärit Tähva-Kärdla liinilt ning oma ülesannet asus eksponeeritud liinipost number 7 täitma 1963. aastal. Post ei seisa seal sugugi üksinda, kohal on ka töömees koos vajalike töövahenditega.

Kindlasti kõige võluvam on telefonside toas töökorras automaattelefonijaam. Et tema korrasolekut tõestada, on see ka muuseumis tööle pandud. Kahel laual on telefonid, millega saab ühelt abonemendilt teisele helistada. Automaattelefonijaam ATCK 50/200 on pärit 1968. aastast ning see oli kasutusel Kõpus 1969-1993. aastal.

Kas teadsite, et mobiiltelefonid ja internet, kui sidepidamise võimalused, on alles kümme aastat vanad? Kolmas tuba tutvustabki eelkõige mobiiltelefonide tormilist arengut. Algusaastail said endale mobiiltelefoni, mis meenutas üht väiksemat mõõtu kohvrit, lubada vaid väga edevad inimesed. Avamisel viibinud inimeste mälu järgi maksis üks selline telefon 16-17 kuni 20 tuhat krooni.

Veel üks tähtpäev on nõuab oma tähelepanu. Tänavu möödus 100. aastat Käina side avamisest. Vormiriides postiljonid, kirjad, margid, salajased ümbrikud – seda kõike saab uudistada muuseumi teisel korrusel.

Noppeid vanadest lehtedest

01.12.1934 Postimees kirjutas: Eesti Telegraafi Agentuur sai uue moodsa telegrammide vastuvõtu aparaadi, mis transkribeerib raadioteel edasiantavad teated otsekohe tähtedeks, mis lihtsustab tööd. Lühidalt aparaadi ehitusest ja töökorrast.


04.10.1926 Postimees kirjutas: Uus saavutus raadio-telegraafis. Prantsuse posti-telegraafi ametkond tegi katseid uue traadita telegraafi aparaadiga, saates teateid Bordeaux jaamast Madagaskarisse, 10.000 kilometrit kaugele. Aparaat saadab teateid 15 korda kiiremini ja hoiab sisu saladuses. Telegrammide saatmine sünnib automaatselt ja seda võetakse vastu juba kirjutatud kujul. Uus leidus sünnitab suure pöörde raadiotelegraafis: selle üldisele tarvitusele võtmise järele kaotavad veealused kaablid oma tähtsuse ja telegraafi taks muutub odavamaks.