WiFi standardid

Allikas: Traadita Wiki by Jan & Co.

IEEE 802.11

WLAN võrkude standard IEEE 802.11 nägi päevavalgust 1997.a. ja selle kohaselt olid traadita võrgu edastamiskiirus 1-2 Mb/s. Kuna standard sisaldas mitmeid erinevaid alternatiive ning seejuures ei taganud seadmetele omavahelist kokkusobivust, siis suhtusid seadmevalmistajad WLAN-i ikka veel jahedalt.

IEEE 802.11b

1999.a. publitseeriti nimetatud standardi juurde 2 uuendust: 802.11a ja 802.11b. Nendest teine andmeedastuskiirusega 11 Mb/s ja sagedusega 2,4 GHz leidis kiiret rakendamist. 802.11b standardi järgi kasutatakse andmete edastamiseks sagedusvahemikku 2,4‑2,4835 GHz., nn ism-sagedusalal (ism - industrial scientific medical). See sagedusala on vaba kasutusega, ei nõua raadioluba ning igaüks võib sellel sagedusel toimiva võrgu üles panna, kuhu tahab.

IEEE 802.11a

Veelgi kiiremat 54 Mb/s andmeedastust pakkuv standard 802.11a aga leidis jahedamat vastuvõttu. Eelkõige ilmselt seepärast, et paljudes riikides on selle võrgu jaoks ettenähtud sagedusriba käigus osaliselt sõjaliseks otstarbeks: nt USAs tohib kasutada sagedusvahemikke 5,15-5,35 ja 5,725-5,825 GHz Euroopas vastavalt sagedusi 5,15-5,35 ja 5,470-5,725 GHz, kuid siin töötavad ka satelliidid, radarid ja muud navigeerimisvahendid Jaapanis 5,15-5,25 GHz.

Eelnevast tulenevalt nõuab 802.11a standardikohaste toodete müümine erinevatesse regioonidesse erinevate versioonide valmistamist.

Et mitte häirida muude süsteemide tööd, on kehtestatud ettekirjutused ka kiiratava võimsuse osas: alumises sagedusribas töötavaid võrke tohib ehitada vaid siseruumides ja nende kiiratav võimsus ei tohi ületada 200 mW ülemises sagedusribas töötavad võrgud võivad töötada ka väljas ja nende poolt kiiratav võimsus ei tohi ületada 1 W.

IEEE 802.11h

Lisaks, et veelgi vähendada võrguseadmete töö mõju teistele seadmetele nendes sagedusribades, siis kehtib valmiva 802.11h standardi kohaselt veel ka nõue, et võrgus peab olema dünaamiline kanalivahetus ja automaatne võimsusreguleerimine: dünaamiline kanalivahetustähendab seda, et kui mitu seadet kasutavad sama kanalit, siis peavad nad andmeedastuseks oskama siirduda teisele kanalile. automaatne võimsusreguleerimineaga eeldab, et tugijaam peab oskama vähendada oma väljundvõimsust nii, et kõige kaugemal olev seade veel suudab funktsioneerida.

IEEE 802.11d

Omakorda 802.11h standardi juurde kuulub ka standard 802.11d, mis annab seadmetele võimaluse nö läbirääkimiste pidamiseks tööks kasutatavate kanalite osas, et võtta vastavalt arvesse iga riigi raadiosagedusala kasutamise piiranguid.

IEEE 802.11g

Samuti on töös ka sagedusel 2,4 GHz toimiv kiirem, 54 Mb/s andmeedastust standardiseeriv variant 802.11g, et ühelt poolt pakkuda praegu kasutusel olevas WLAN võrgus piisavat võimsust multimeedia toodete jaoks ning teisalt, tagada kokkusobivuse nõudest lähtudes uute seadmete koosfunktsioneerimist töös juba olevate vanemate seadmetega.

IEEE 802.11f

Ja lõpuks võiks ära nimetada ka standardi 802.11f, mille eesmärgiks oleks parandada erinevate tootevalmistajate seadmete omavahelist kokkusobivust, et kokkuvõttes tagada mobiilsete seadmete liikumist ehk rändlust (roaming).erinevate juurdepääsu punktide (AP - Access Point) serverite vahel.

WLAN-i reguleerivaid standardeid on töös veel teisigi (802.11c, e, i, j, k, m, x).

Kuna 802.11 standard jätab seadmevalmistajatele liiga suure vabaduse standardi tõlgendamisel, siis on olnud ka liiga palju probleeme erinevate seadmevalmistajate toodete kokkusobivuse osas. Erinevate valmistajate toodete kokkusobivuse tagamise eesmärgil moodustati organisatsioon nimega Wi-Fi Alliance, mille tugiliikmeid on ligi 200 ja just tänu sellele on 802.11b standardikohased võrgud kiiresti juurdunud. Wi-Fi ehk "Wi-Fi Certified" tootemärk antakse vaid nendele toodetele, mis on läbinud Wi-Fi Alliance kokkusobivustesti. Nimetatud tootemärki ongi hakatatud laiendama ka standardite 802.11a ja 802.11g nõuete kohastele efektiivsematele võrgutoodetele, et kiirendada ka nende juurutamist.